Evelyn Waugh "Peotäis põrmu", 1934 (2005)

Lõpuks oli mul tunne, justkui mitme raamatu peatükid on kokku miksitud üheks teoseks. Järelsõnas midagi taolist selguski. Üldse ei lähe mu lemmikraamatunimekirja, kuid ikkagi oli mõnus lugeda - omapärased peategelaste suhted ja vilksavaid huvitavaid tegelasi lõpupoole. Aeglane lugemine.

M.C.Beaton "Snoobi surm", 1996 (2012)

Õhuke krimka. Lootsin paremat olustikukirjeldust ja -tunnetust. Lugu oli ka jamavõitu. Õhuke ja kerge küll, aga eriti ei kiskunud lugema, puhtast igavusest ainult. Proovin siiski sama autori mõnd teist lugeda, äkki on vahvam.

Sarah Addison Allen "Imeline aed", 2007 (2011)

Puhas naistekas. Huvitav ja läks lobedalt, aga ikka nati naiivne ja kerglane. Suvelugemiseks super. Lugu kahest õest, kellel oli raske olnud ja lõpuks oli kõik überhästi - mehed, lapsed, rasedus, armastus, maja, lähedus, töökohad, sotsiaalne staatus jne. Nati vürtsi lisas võluaed ja võluvõimed peategelastel. Päris ufoks siiski ei läinud.

Ian McEwan "Amsterdam", 1999 (2001)

Võtsin selle reisile kaasa, aga jäi üsna ruttu pooleli. Lihtsalt ei köitnud. Ma ei vinni punnida ka, kui ikka mõnu lugemisest pole. Kunagi mulle tohutult meeldis "Tsementaed" ja "Laupäev". Eriti esimene.